Lasteaiad on ikka kevaditi teinud oma hoovides ja mänguväljakutel talgutöid, värvinud, rehitsenud, lammutanud ja ehitanud. Puhtaks pestakse aknad, istutatakse lilli. 2011. aastal aga tuli meil mõte – kui toetaks õige lasteaedu selles pisut, õhutaks neid talgutel osalema ja lapsevanemaid kaasama, püüaks muretseda neile ka toetust töövahendite ja -materjalide näol. Ühiselt saame kiiremini ja lõbusamalt. See mõte on kandnud vilja – sel aastal võttis lasteaiatalgute koordinaatoritega ühendust lausa 30 Tallinna lasteaeda. Lasteaiatalgute läbiviijaid oli Teeme Ära 2013 raames Tallinnas tegelikult rohkem, ja palju on ka neid, kes oma talguid ei registreeri või need muul ajal läbi viivad – ega see polegi nii oluline, oluline on tulemus, koosolemine ja tegemisrõõm.

Teeme Ära poolt said kõik registreerunud talgumeeskonnad talgute stardipaki. MTÜ Kodaniku Hääl talgukoordinaatoritega ühendust võtnud said lisaks vastavalt oma talgutöödele veel vajalikke vahendeid – hekitaimi ja peenralilli, värve, pintsleid, rehasid, harju, töökindaid, akna- ja põrandapesuvahendeid, vuugitäitematerjali, silikooni, pahtlit, muruseemet jmt. Legendaarseks saab ilmselt Bauhausi kingitud kuvalda, mis peab ühes lasteaias tegema tublit tööd lagunenud liivakastide mahalõhkumisel.

Tallinna vahvad lasteaiad, kes osalesid Teeme Ära 2013 lasteaiatalgutel ja said tuge  lasteaiatalgute koordinaatorite kaudu:

Rabarüblik, Hellik, Muinasjutu, Lille, Mardi, Päikesejänku, Komeedi, Virmalise, Jaan Poska, Unistuse, Mesimummu, Luha, Kullatera, Pallipõnn, Lehola, Kikas, Kiikhobu, Haraka, Sõbrakese, Laagna Rukkilill, Vormsi, Kivimurru, Läänemere, Kivila, Meelespea, Vikerkaar, Nurmenuku, Järveotsa,  Taime, Maasikas.

Aitäh ja jaksu teile!

Ja nüüd meie tublid toetajad:

Akzo Nobel Baltics AS, Sadolini Värvikeskus, Viimistluskeskus OÜ, Haljassaare OÜ, Vilgo Lilled, Bauhaus Eesti OÜ, Koduekstra OÜ, Tööriistamarket, Besur OÜ, Krimelte OÜ.

Suured tänud teile, et olete aidanud meil toetada lasteaedu nende väga-väga tähtsas töös  – lasta   lastel kasvada ja mängida rõõmsas ja turvalises ümbruses.

MTÜ Kodaniku Hääl

Katrin Väljataga ja Lissel Lunden

Vaata lähemalt: http://rahalastele.ee/tehtud/teeme-ara-lasteaiatalgud-2013/

See on kena nimekiri, kahjuks on jäänud täpsustamata päris mitu asja.  2011. aasta täpsustatud linna eelarves on loetletud 8 lasteaeda, mis renoveeritakse CO2 kvoodimüügist riigilt saadud rahadega. Need lasteaiad on: Vikerkaar, Kolde, Sinilill, Delfiin, Mustakivi, Luha, Männiku ja Kullatera. Kõikide nende lasteaedade renoveerimise maksumuseks linna eelarvest on 0 eurot. Sama kehtib viie kooli renoveerimise kohta. 2011. aasta eelarves, täpsustatud eelarves, on linna oma raha kulutatud lasteaedadele investeeringuteks 228 449 eurot, sellest 50 tuhat 26. lasteaia renoveerimisprojektile ja 178 449 eurot avariitööde reservile.

Joonis 1. Väljavõte 2012. aasta täpsustatud eelarvest (väljavõte tehtud 21.10.2012)

2012. aasta linnaeelarves ei ole neid süsihappegaasi kvoodimüügist renoveeritavaid lasteaedu ära toodud (vt Joonis 1), kuid kui vaadata Postimehe artikli sabas loetletud lasteaedu, siis – need ju ongi justament need lasteaiad! Ja ei mingit märget selle kohta, et SEE raha ei pärine linnaeelarvest. Väiksema summa, 163 tuhande euro kohta on märgitud, et see on riigieelarvest. Kaval ajakirjanduslik nipp, kas pole?! Kes tuleks selle peale, et hakata veel uurima, kust pärineb eespool loetletud lasteaedade renoveerimiseks kasutatav raha. Lisaks mainitakse, et 163 tuhat on hoovialade korrastamiseks – ka kaval. Hoovialade korrastamine ei kõla sugugi nii oluliselt kui renoveerimine või remont või avamine. Kes see viitsib seda dokumenti üles otsida… aga me otsisime.

Tuleb välja, et tegemist on kahepoolse kokkuleppega – mitte riik ei ütle linnavalitsusele, et sähke, me anname teile hoovialade korrastamiseks natuke nutsu (nagu pahatahtlikul lugejal võiks artiklist mulje jääda). Tegelikult on keegi pannud kokku dokumendi, milles on loetletud 18 lasteaeda ja see, mille jaoks neile raha vaja oleks – siin on nii rühmaruumide remonte, uue mööbli soetamist, valgustuse paigaldamist majja ja hoovi, õueatraktsioonide soetamist, ujula ja piirdeaia remonti jpm. See keegi oli Haridusameti töötaja, haldusosakonna juhataja Anti Sirkel.

Nii et riigi ja omavalitsuse vastandamine pole siinkohal üldse asjakohane. Koostöö eksisteerib. Kohane pole ka Haridusameti süüdistamine raha mitteandmises või -leidmises – jagada saab ainult seda, mida linnaeelarvega antakse. Ja nagu härra Anti Sirkel 2011. aasta kevadel ütles - vajadused on suured, nemad on vajadustest linnavalitsusele teada andnud ja miks neid ei rahuldata – tema ei tea.

Tegelikult pidi tervikrenoveeritama aastate 2008-2012 jooksul Tallinnas 14 lasteaeda ja ehitatama sama aja jooksul juurde 13 uut lasteaeda. Tänu väga tugevalt kärbitud investeeringusummadele teostati planeeritust vaid väga väike osa – tervikrenoveeriti vaid üks lasteaed, avati 4 uut lasteaeda. Samal ajal aga, pange tähele, suudeti mingil imeväel luua juurde ca 4 tuhat lasteaiakohta – mis on uskumatu saavutus! 2008-2012 arengukava “Igale lapsele lasteaiakoht” nimelt nägi ette luua 4500 uut lasteaiakohta, seda siis KOOS 13 uue lasteaia avamisega ja 14 lasteaia tervikrenoveerimisega… imeline, mida suudab teha linnavalitsuse korraldus – tõsta lasteaedades laste arv rühmades seaduses toodud maksimumini (mida on lubatud teha vaid hoolekogu ettepanekul ja kui lastele on tagatud vajalikud tingimused; kinnitab hoolekogu ettepaneku aga linnavalitsus). Haridusamet on väitnud ühes Delfi artiklis selle aasta kevadest, et lasteaiad on seda teinud omaalgatuslikult, tegelikkuses pärineb korraldus (või soovitus?) 2009. aastast, mil abilinnapeaks haridusvallas oli Kaia Jäppinen. Nii et tegelikult on tuhanded lapsed Tallinna munitsipaallasteaedades nö fiktiivsete kohtade peal, mida ei tohiks olemas olla. Ja et lastele EI JAGU voodeid, räägivad lapsevanemad ISE. Ilmselt valetavad?

Tähelepanu tasub pöörata ka lasteaedade eelarvele. 2009. aastal kärbiti Tallinna lasteaedadele iga lasteaias käiva lapse kohta makstavat nö pearaha. Seda ei ole suurendatud (linnaeelarvest lasteaedade eelarvetesse laekuvat summat lapse kohta), küll on aga tõstetud lasteaiakoha maksumust lapsevanematele, millega on saavutatud 2 miljoni euro suurune lisalaekumine lasteaedade eelarvesse. Kahjuks aga taganes linnavalitsus oma lubadusest, mis anti enne 2012. linna eelarve kinnitamist – samavõrra suurendada rahaeraldust linnaeelarvest. Sellise lubaduse olemasolust rääkis Tallinna Lasteaedade Hoolekogude Liit peale järjekordset lasteaedade ümarlauda, milles osalevad nii linnavalitsuse kui Hoolekogude Liidu kui lasteaedade esindajad, sh abilinnapea M. Kõlvart.

Joonis 2. Tallinna linna tulud, üksikisiukub tulumaksu osa sellest, riigipoolsed toetused ja linna ning riigi eelarvest tehtud investeeringud lasteaedadesse 2005-2011. Allikas: http://tallinn.ee/eelarve

Milleks see jutt? Aga seepärast, et fakte on võimalik esitada erineval moel. Näiteks fakt, et aastail 2006-2009 investeeris linnavalitsus lasteaedadesse 405 miljonit krooni, kõlab aukartustäratavalt. Võttes aga arvesse, et linnas on 131 koolieelset munitsipaallasteasutust ning see summa tuleb ära jagada 4 aasta peale ning lisaks võiks küsida, kas see summa on nüüd ainult linna eelarvest eraldatud summadega või on siia sisse arvestatud ka riigipoolsed eraldised – tuleb välja, et midagi nii väga võimsat siin ei olegi.

Tallinna Haridusamet juhib praegu uut lasteaedade arengukava koostamist aastate 2013-2021 tarbeks (mitte segi ajada iga lasteaia oma arengukavaga!). Vajadus oleks juurde luua üle 4500 uue lasteaiakoha. Kuidas need luuakse – kas taas samal moel, ilma invetseeringuteta, olemasolevat ressurssi viimase piirini pingutades, mille tulemuseks on saali-võimlata lasteaiad (need on ehitatud rühmaruumideks) ja ülerahvastatud rühmad? Või jõutakse lõpuks niikaugele, et lasteaiavõrgu ja lastehoiuteenuse arendamine kooskõlas linna teiste eluvaldkondadega (transport ja elamuehitus eelkõige) saavad lõpuks vajaliku koha linnavalitsuse prioriteetides mitte vaid nime poolest? Seda eeesmärki ei ole võimalik saavutada, kui koos arengukava vastuvõtmisega ei võeta vastu ka otsust pikaajaliste investeeringute tagamise kohta valdkonnale – ja seda erakondadeüleselt, et tegevused ei sõltuks valimistulemustest ja ei tekiks kiusatust peale (või ka enne) valimisi rahakraane kinni keerata ja rahavoogusid mugavamass suunda juhtida (vt joonis 2).

Kas me vajame üleriigilist otsust, millega nii asjassepuutuvad riiklikud instanstid kui kohalikud omavalitsused lepivad kokku ühises arusaamises valdkonna arendamise olulisusest ja kohustuvad sellesse usinalt panustama?

Projekt sai alguse juba kevadel Teeme Ära 2012 lasteaiatalgute korraldamise käigus. MTÜ Kodaniku Hääl aitas juba teist aastat järjest Tallinna lasteaedadel kevadtalguid läbi viia, püüdes leida lasteaedadele pisut abi lahketelt annetajatelt erinevate remondimaterjalide ja töövahendite näol. Sel kevadel oli Lepatriinu lasteaial kindel soov – nende mänguplatsi piirava hoone seinale oli ilmunud kole graffiti, kus automaatidega mehed olid oma püssitorud suunanud just laste poole. See graffiti tuli kindlasti likvideerida, aga et tühi sein niikuinii tühjaks ei jää, tuli kellelgi MTÜ liikmetest pähe mõte selle asemel midagi ilusat joonistada.

Suvi otsa otsiti taga värve, siis kunstnikke. MTÜ liikmete ja vabatahtlike jõududega värviti
augustikuus graffiti lõpuks üle ja tulevane putukamaailm sai kauni helesinise taeva. Kunstnike leidmine aga võttis aega. Asi tundus juba üsna lootusetu, september käes ja ilmad aina külmemad – kas saab üldse tehtud sel aastal? Hoogne teavitamine sotsiaalmeedia kaudu aga kandis vilja ja nädalaga oli meeskond koos, seejuures lausa rahvusvaheline. Kiiresti vaadati üle sein, pandi paika kavandi põhijooned ja asuti asja kallale. 10. kuni 14. oktoobrini väldanud usina ja ennastunustava maalimise hoos moondus sein imekauniks võlumaailmaks. Kaasa lõid ka Lepatriinu lasteaia lapsed,
kelle joonistatud on kõige pisemad triinud.

Seinast on juba praegu saanud nii lasteaia laste kui ka ümberkaudsete majade laste lemmik, mida käiakse uudistamas nii üksi kui vanematega. Tegemist on lausa õppematerjaliga, sest erinevaid putukaid-mutukaid, lilli, marju, seeni ja muid tegelasi on avastamiseks rohkem kui küll.

MTÜ Kodaniku Hääl tänab omalt poolt tublisid vabatahtlikke, kelleta seda seina täna ei oleks: Meeri-Mall Aul, Margit Ehandi, Liina Ernits, Martin Roosna, Lucas B. Lemos, Mariann Lambing, Eneken Maripuu, Priit Kangur, Marit Loitmets (kunstnikud ja maalijad), Viimistluskeskus OÜ ja MPV Ehitusgrupp OÜ (värvid), lasteaia juhataja Tiiu Parbus (igakülgne abi, soe tee ja võileivad), Selene ja Silver Kollom Reservkorpusest (filmimine ja pildistamine).

Loodame, et lastel on seinast veel pikalt rõõmu!

17-18. septembril 2012 toimus Tallinna lasteaedade palgiralli. Riigimetsa Majandamise Keskus andis 15 Tallinna lasteaiale palke õuesõppeklassidesse istepinkide tegemiseks. MTÜ Kodaniku Hääl liikmed koos vabatahtlikega lõikasid need vastavalt lasteaedade soovile parajateks istepakkudeks. Eesti Kaitseväe Logistikapataljon ja mõned eraisikutest vabatahtlikud aitasid palgid ja istepakud lasteaedadele laiali vedada.

Suured tänud kõikidele kaasalööjatele! Lasteaedadel oli teie tööst ja panusest rõõmu!

Palke said järgmised lasteaiad: Tallinna Lasteaed Karikakar, Tallinna Lepatriinu Lasteaed, Tallinna Lasteaed Kikas, Tallinna Meelespea Lasteaed, Tallinna Magdaleena Lasteaed, Tallinna Lasteaed Naeratus, Tallinna Lille Lasteaed, Tallinna Poska Lasteaed, Tallinna Laagna Lasteaed-Põhikool, Tallinna Siisikese Lasteaed, Tallinna Loitsu Lasteaed, Tallinna Lasteaed Maasikas, Tallinna Männikäbi Lasteaed, Tallinna Lasteaed Kraavikrõll, Tallinna Mudila Lasteaed.

MTÜ Kodaniku Hääl koos Tallinna lasteaedadega tänab:

Olavi Andrest, Ulvar Kaubit, Mari-Liis Kitterit (RMK); Allan Survot, Valentin Zemtšihinit, Pjotr Kravtšuki (Logistikapataljon); Erkki Voorti (Fastway OÜ); Kaido Haavandit, Ahto-Lembit Lehtmetsa, Leho Sädet, Jaanus Väljataga ja Peep Biltset (transport, saagimine).

Lähemalt loe siit: http://uudisvoog.postimees.ee/?DATE=20120919&ID=292972

Kahjuks on ka peresid, nii materiaalselt suuremal -või vähemal määral heal järjel  olevaid, kus laste tervis ja heaolu ei ole esikohal ja valikud tehakse lähtuvalt vanemate isiklikest huvidest ja kalduvustest…

Ei olegi oluline, MIKS täpselt ei ole või ei jätku perel hambahügieenivahendite soetamiseks raha, sest tulemus on üks – laste katkised hambad, kaaries.

Kaaries on NAKKUShaigus, mida põhjustavad suus elavad bakterid ja seda antakse edasi nii ühiseid suuhooldusvahendeid kui ka söögiriistasid kasutades.  Seega peab igaühel olema oma hambahari ja väikelapse toitmisel TEMA ENDA LUSIKAS, mida vanemad-hoidjad toidu kuumuse kontrollimiseks oma suhu ei pane!

Õige hambahoolduse ja toitumise korral kujuneb lapsel 3 eluaasta lõpuks suus välja bakterikooslus, mis hambaaukude tekkimist ei soodusta.  Väikelapsena omandatud harjumus ja eeskuju hoolitseda hammaste eest aitab vältida hambaaukude teket ja teisi suuõõne haigusi ka tulevikus.

Katkistele piimahammastele järgnevad sageli kaariesega nakatunud ja -kahjustatud jäävhambad. Katkiste hammastega muutub raskemaks söömine, millest omakorda võivad tuleneda seedeprobleemid, häiritud saab lapse eakohane areng, sest iga katkine hammas on põletikukolle, mis kurnab kogu organismi. Rääkimata häbist ja valust, mida laps peab tundma katkiste hammaste pärast ja summadest, mis nii riigil kui lapsevanematel kui samal lapsel juba täiskasvanuks saades kuluvad nende parandamisele. Halvasti puhastatud igemetel ja igemetaskutes vohavad bakterid levivad vereringe kaudu erinevatesse keha organitesse ning põhjustavad seal vaikselt ja varjatult põletikke. Nii on katkiste hammastega seotud ka südamehaiguste sagedasem esinemine.

“Laste hammaste tervise” projekti raames panustame teavitustöö tõhustamisele hammaste hooldamise vajalikkusest, et seda tehtaks veel põhjalikumalt, kui senini nii perearsti juures, naistenõuandlas, perekooli loengutes, lasteaedades ja koolides. Kõik see osutub aga vähe tõhusaks, kui lastel ei ole oma isklikku hambaharjagi!

Lapsed on teema, mis alati mõjub. Lastest rääkimine ei jäta naljalt külmaks kedagi, ja lastele parema tuleviku lubamine ammugi mitte. Seetõttu võib ajaleheveergudel ning teledebattides, internetis ja valimisplakatitel näha sageli “huvitavat” võitlust – erinevad erakonnad virutavad üksteisele aina suuremate ja rasvasemate lubadustega, mis kõik peaksid justkui laste elu paremaks tegema. Enamasti seisneb see lubadustes tõsta või rakendada paremaid ja/või rohkemaid toetusi kui konkurent.

Sellist madinat on pisut piinlik jälgida, kuna lubaduste virr-varris näivad lapsed ja reaalsuses toimida saavad lubadused tegelikult teisejärgulised olevat. Nagu igasuguste valimislubaduste puhul ikka, kipuvad inimeste tegelikud vajadused ja reaalne elu olevat teisejärguline, rõhuasetus on MULJEL, mida võimalikule valijale jätta püütakse.

Meie suurerakonnad kulutavad ilmselt kõik suuri summasid mainekujundusele ja seda mitte ainult valimiskampaaniate raames. Ei oska arvata, kas on välise kuvandi ja  mainekujunduse kummardamine liikunud rahva hulgast poliitika ja avaliku võimu teostajateni või vastupidi. Igal juhul ei jää nö tavaline inimene võimuritest just märkimisväärselt maha.

Esiteks, lastes ennast turundus- ja mainekujundusnippidega pimestada ja ninapidi vedada (särav naeratus plakatil, aus pilk, mehine käsi, kõvad sõnad, lapsed ja loomad). Teiseks, ise kasutades samu nippe – olete kindlasti näinud, kuidas räämas agulihoovist või nõukaaegse paneelelamu õuelt põristab välja silmipimestavalt hiilgav kriimuta sportauto?!

Või emmet, kelle jalas on moodsad kontsakingad, huuled kaunilt värvit, kuid laps tema käekõrval (ka kaunilt rõivis) kriiskab ja surub jalgu vastu ja emme suust paiskub tema suunas kolekoledat sõimu… See on seesama – välise kuvandi eelistamine sisule.

Emmel-issil ei pruugi ehk olla raha või sootuks soovigi soetada kõige vingemat puldiga mänguautot, oluline on, et  neil on aeg last kuulata ja temaga mängida ja nad näevad, kui midagi pahasti/valesti on. Olgu lapsel pealegi lontis ja lapitud dressipüksid – kui emme on hea ja issi tore, kui kõht on täis ja lemmikmänguasi näpus, on olemas turvatunne ja teadmine, et oled armastatud ja sinust hoolitakse tõeliselt, mitte ei tegeleta lihtsalt hoolimise väljanäitamisega. Seda viimast kipub kahjuks aga  rohkem olema, tundub mulle.

Kui omavalitsus enda registris olevatele vastsündinute vanemad kohvile kutsub, neile lillekimbu kätte surub ja  hõbelusika kingib– siis nimetatakse seda hoolimiseks?! Hoolimine kindlasti jah, aga kas ka kõige õigem moodus?! Kui Viljandimaal hakkas levima A-hepatiit, tegi Viljandi maavanem ehk pisut sapise, kuid kindlasti õigustatud torke, omavalitsuste suunas, mis suudavad küll kinkida lastele hõbelusikaid, kuid mitte kaitsvat lisavaktsiini!

Mõelgem nüüd, kui paljud lapsevanemad oleksid TÕSISELT häiritud sellest, kui omavalitsus võtaks vastu otsuse – tänasest me enam hõbelusikaid ei kingi, kingime lastele hoopis vajaliku vaktsineerimise, sest see on otstarbekam raha kasutus ja meil  ei ole aega oodata, mil riiklikku vaktsineerimisplaani muudetakse ja laste tervis on olulisem? MEILE ON SEE OLULINE TÄNA JA PRAEGU!

Ja teate, ühe hõbelusika hinnaga saab osta umbes 30 hambaharja!

Loe edasi täies mahus siit.

Ja kui meid huvitab, miks lapsi ikkagi 25 tükki rühmas on, siis seda küsigu me Teadus- ja Haridusministeeriumist. Ju siis tuleb seda teha, kuigi on juba selge, et ka sealt ei saa me mingit mõistlikku vastust. Üks veeretab vastutuse ühe, teine teise kaela.

Lasteaia juhataja viitas liiga suurt laste arvu rühmas põhjendades, et kohalkäimise protsent on madal. Selle selgituse edastas meile Tallinna Haridusamet ilma omapoolsete kommentaarideta. Kuid meil on olemas Õiguskantsleri hinnang aastast 2011, mille kohaselt tõlgendus, kus laste arvu rühmas suurendatakse maksimumini ja ka üle selle, viidates madalale kohalkäimisprotsendile, ON VÄÄR  ja ebaõige. Seaduse mõte on laste arvestamine rühma registreerimise järgi (vt Õiguskantsleri seisukoht). Õiguskantsleri küsimus Tallinna linnapeale oli, kuidas plaanib linnavalitsus oma tegevuse selle seisukohaga kooskõlla viia. Ilmselt ei ole mingit tegevust plaanis, kuna ka Haridusametit ei ole ilmselt informeeritud Õiguskantsleri seisukohast?

Tegemist on otsuse eelnõuga, millega muudetakse Tallinna 2011. aasta eelarvet selliselt, et SA-le Tallinna Televisioon 2011. aasta esimese lisaeelarvega eraldatud toetus, summas 1917 350 eurot, suunatakse täies ulatuses Tallinna munitsipaallasteaedade remondiks ja soetusteks. Ühtlasi tehakse linnavalitsusele ettepanek esitada volikogule ostuse eelnõu, mis tagab, et alates 1. jaanuarist 2012 ei rahastata Tallinna Televisiooni tööd linna eelarvelistest vahenditest. Juba tehtud kulutused ning võetud kohustused, mis eelpool nimetatud otsustega seostuvad, kanda Tallinna Linnakantselei eelarves avalike suhete tarbeks ettenähtud vahenditest.

Loe tervikteksti siit.

Kuupäev: 30. oktoober 2011 12:11
Teema: Re: Küsimused seoses kodanike algatatud eelnõuga

Lugupeetav Tarmo Treimann,
siin vastused:

1. Kas Teie pooldate MTÜ Kodaniku Hääl poolt algatatud eelnõud? Võimaluse korral lisage palun lühike põhjendus.

Esiteks hindan kõrgelt teie ühenduste ettevõtlikkust kodanikualgatusliku õigusakti eelnõu ettevalmistamisel. Teie kogemused – nii heas kui halvas- on väärt õppetund kõigile neile, kelle siht on tugevdada ja arendada kodanikuühiskonda ja kogukonnaliikmete kaasamist poliitilistesse protsessidesse ka valimiskampaaniate välisel ajal.Teiseks, eelnõu sisu on õigustatud ja vajalik.

2. Kumb on Teie arvates hetkel prioriteetsemaks valdkonnaks, mis vajaks rahastamist, kas Tallinna lasteaiad või linnatelevisioon?

Mitte ainult hetkel, vaid vähemalt viie lähema aasta jooksul on Tallinna lasteaedade teema kordades olulisem Tallinna TV teemast. Linnatelevisioonid iseenesest ei ole saatanast, need on täiendavaks kommunikatsioonikanaliks kohaliku elukondliku informatsiooni jagamiseks. Taoliselt oma funktsiooni aduva linnatelevisiooni ülalpidamine ei ole kuigi kulukas. Suuremates linnades on isegi linnaosatelevisioone. Ja enamasti annavad linnatelevisioonile näo ja sisu kohaliku elanikud, see on kogukonna initsiatiiv. Tallinna TV ambitsioon tegutseda üleriikliku meelelahutuskanalina on kohatu ja sotsiaalselt vastutustundetu. Linnavalitsus armastab riigivalitsusele ette heita nõrka sotsiaalpoliitikat, kohalike omavalitsuste ebapiisavat rahastamist, lasteaedade riikliku toetusprogrammi lõpetamist. Nii see on. Need on poliitilised valikud. Aga mille poolest õieti linnavalitsuse hoiakud erinevad keskvalitsuse omadest? Praegu on neil valida: kas võtta sotsiaalne vastutus lasteaedade olukorra ees või lasta end kanda kerglasest ihast luua oma meediaimpeerium.

3. Milliseid täiendavaid võimalusi näete, et rahastada linnaeelarvest Tallinna lasteaedade olukorra parandamist, sh millised on võimalused rahastamise suurendamiseks tänaste eelarvevahendite arvelt?

Linna eelarveaasta hakkab lõpule jõudma. Mõni lasteasutus võib ehk saadagi täiendavat rahastamist praegu menetluses olevast lisaeelarvest, ent mingit murrangut loota tänaste, s.t 2011. aasta eelarvevahendite arvelt, on sinisilmne. Tööd tuleb teha linna 2012. aasta eelarvega.

Mart Meri

Volikogu liikmete vastused muutmata kujul

Igal linnakodanikul on võimalik sellest nimekirjast ja volikogu liikmete vastustest teha oma järeldused – kas lugupeetud volikogu liikmed peavad oma valijatega suhtlemist oluliseks, kas ligi nelja tuhande linnakodaniku arvamus (et lasteaiad on elanike jaoks olulisemad kui linnatelevisioon) on nende jaoks tähtis ja kas nad peavad vajalikuks oma seisukohti linnakodanikele selgitada või mitte. Selgitamata jätmist võib ju pidada ka seisukoha puudumiseks. Küsimuste esitamise eesmärgiks ei olnud ju ”jah”-vastuste registreerimine, vaid pigem selgitada välja, millised on volikogu liikmete põhjendused eelnõu poolt või vastu hääletamisel.

Kõige esimene küsimus oli seotud Tallinna linnavalitsuses abilinnapea Yana Toomi ja Haridusameti juhi Andres Pajulaga toimunud kohtumisel MTÜ liikmetega kuulduga.Linnaametnike sõnul oli 2010. aastal Tallinna lasteaedadele tehtud ettekirjutuste taga sotsiaalminister Hanno Pevkuri ning Eesti Vabariigi valitsuse korraldatud aktsioon (läbi käis ka sõna „vandenõu“) Tallinna linna vastu, eesmärgiga tekitada Tallinnas lasteaiakohtade puudus. Tallinnas olevat kõikidele soovijatele lasteaiakohad munitsipaallasteaedades tagatud, kuid uute nõuete rakendamise tulemusel tekiks olukord, kus lasteaiad ei saaks lapsi vastu võtta. Nii uurisimegi, kuidas on võimalik, et Eesti Vabariigis võetakse vastu seadusandlik akt vaid ühe omavalitsuse tagakiusamise eesmärgil ja milles see kurikuulus nõue seisnes. Küsisime ka, miks seda sooviti kehtestada ja kuidas omavalitsus reageerima peaks  – lõpetama laste vastuvõtu lasteaedadesse ja sulgema nõuetele mittevastavad lasteaiad?

Vastusest selgus järgmist. Terviseamet teostab koolieelsete lasteasutuste kontrolli pidevalt ja üle Eesti. 2010. aastal viidi läbi koolieelsete lasteasutuste inspekteerimine samuti üle Eesti ning ka ettekirjutusi tehti erinevate omavalitsuste lasteaedadele. Juba aastakümneid on kehtinud nõue, mille kohaselt peab olema kaks rühmaruumi: mänguruum ja magamisruum. Ühe lapse kohta peab põrandapinda  olema kokku kuni 5,5m². 01.01.2010 jõustus sotsiaalministri 25.10.1999. a. määruse nr 64 muudatus: kui magamisruumi kasutatakse mängimiseks, siis võib magamis- ja mänguruumi pindala  olla väiksem, kuid pindala iga lapse kohta peab olema vähemalt 4m².  Arvestatud on ka ruumide kõrgusega, kuna oluline on ruumide kubatuur. Pindala arvestuse aluseks võeti rühma registreeritud laste arv, seega täpsustusid varasemad nõudmised pindala arvestamise metoodika osas (RTL 2009, 96, 1437). Terviseameti töötajate sõnul tingis selle vajaduse ka kohtuasjade algatamine, kus kujunes probleemiks tõlgendamise küsimus – mille alusel siis ikkagi seda lapse kohta tulevat põrandapinda arvutatakse, kas kohalkäivate laste arvu (külastatavus) või rühmadesse registreeritud laste arvu järgi. Nimetatud määrus on täies mahus kehtetu alates 31. jaanuarist 2011 (RT I, 28.01.2011, 5). Milliste seadusandlike aktide põhjal toimub koolieelsete lasteasutuste tervisenõuete täitmise hindamine, võib huvi korral uurida Terviseameti keskkonnatervise osakonna peaspetsialisti Niina Sossulina poolt Terviseameti talituste ja omavalitsuste tarbeks koostatud ülevaatest, mis on kättesaadav Raha lastele algatuse kodulehelt Mis teoksil rubriigist.

Koolieelsete lasteasutuste seadusega on sätestatud rühma registreeritud laste arv lasteasutuses. Lasteasutuse hoolekogu ettepanekul on valla- või linnavalitsusel õigus lapse arenguks vajalike tingimuste olemasolu korral suurendada laste arvu sõimerühmas kuni kahe lapse võrra, lasteaiarühmas kuni nelja lapse võrra ning liitrühmas kuni kahe lapse võrra (RT I 1999, 27, 387). Kõne all oleva tervisenõude osas aga lähtus omavalitsus kohalkäivate laste arvust (mis sageli on 50–60% vt EHIS, Eesti Hariduse Infosüsteem). Lisaks haiguse tõttu või muul erakorralisel põhjusel puuduvatele lastele vähendab rühmade külastatavust ka võimalus registreerida lapsi lasteaeda osaajaliselt. Nii on laste arv rühmades kasvanud üle seaduses kehtestatud piiride. Siiski on kõikides lasteaedades seatud sihtväärtuseks koolieelse lasteasutuse seadusega kehtestatud rühmasuuruse saavutamine. Rühma registreeritud laste arv lasteaedades on järgmine:

1) sõimerühmas kuni 14 last;
2) lasteaiarühmas kuni 20 last;
3) liitrühmas kuni 18 last.

Terviseameti spetsialistide sõnul on rühmade suurus probleemiks ka Eesti teistes piirkondades ja omavalitsustes, eelkõige muidugi suuremates keskustes. Uute elurajoonide kavandamisel ja planeeringute väljatöötamisel ilmnenud puudused on tuttavad kõikidele – madal ehituskvaliteet, elamute projekteerimisel piirkondlike eripärade mittearvestamine, elamuehituseks selleks mittesobivate maade kasutamine. Mis puudutab lasteaedu ja koole, siis siinkohal ongi vaja välja tuua üks suur puudus – nimelt ei ole uute elurajoonide puhul sageli läbi mõeldud, kus nende piirkondade lapsed (enamik sissekolijatest on noored pered) lasteaias ja koolis hakkavad käima. Lasteaedu ja koole pole detailplaneeringutes ette nähtud, või ei ole nende väljaehitamiseks ressursse leitud. Nõukogude ajal ehitatud suurtes korterelamurajoonides (Lasnamäe, Õismäe, Mustamäe) ehitati välja ka lasteaedade ja koolide võrk, ometi jäi lasteaiakohti ka siis väheks. Vahepealsetel aastatel läksid mitmed lasteaiad laste vähesuse tõttu erakätesse või jäid tühjana seisma.

2010. aastal Tallinna linnavalitsuse poolt välja käidud hinnang, mille kohaselt on rühmades laste arvu kooskõlla viimiseks uuendatud tervisenõuetega vaja 900 miljonit krooni ja 20 aastat (mille jooksul ehitatakse 25–35 uut lasteaeda), tekitas laua ümber istuvates spetsialistides veidi ebalust. Nad arvasid, et kindlasti on linnavalitsuse poolt tehtud põhjalik olukorra analüüs ja kalkulatsioonid, kuid tegelikkuses ei peaks ehitatavate lasteaedade arv ehk olema nii suur (kui tühjana seisvad lasteaiad ja rühmaruumid taas kasutusele võtta). Samas võib teinekord esineda ka olukordi, kus uue lasteaia ehitamine on vana renoveerimisest ja kasutuselevõtmisest odavam ja otstarbekam, kuna vahepeal on muutunud hoonetele esitatavad ehitus- ja keskkonnanõuded, sh tuleb järgida energiasäästu printsiipe. Tänapäeval eelistatakse väiksemate lasteaedade rajamist varasematele „kombinaatlasteaedadele“, nende ülalpidamine läheb kokkuvõttes aga kulukamaks. Rahalise kokkuhoiu nimel ehituseelarve kärpimine on toonud kaasa mitmeid negatiivseid tagajärgi – näiteks nõuab energiasäästliku hoone ehitamine korralikku soojustamist ja vastavaid materjale, soojapidavaid aknaid, aga ka soojustagastusega ventilatsioonisüsteemi. Viimane läheb ehitamisel kallimaks, annab aga säästu hiljem ülalpidamiskuludelt. „Säästuvariandid“ ei taga piisavat õhuvahetust ei toaõhu kvaliteedi tagamiseks ega hallitusseente leviku takistamiseks ning tekitavad ebameeldivat müra. Selliseid näiteid tõid Terviseameti töötajad.

Miks ikkagi siduda laste arv lasteaias põrandapinnaga? Lapse kohta tuleva põrandapinna pindala kehtestamise nõue ei ole laest võetud, ütlesid Terviseameti spetsialistid. Esiteks tuleb tagada lastele piisav liikumisruum. Põrandapinda arvestatakse koos mööbliga. Kujutagem ette, et lasteaias on lapse kohta 1m² põrandapinda (nagu Terviseameti spetsialistide sõnul mõnes Tallinna lasteaias on). Sellele pinnale peavad mahtuma veel mööbel ja mänguasjad. Selge on, et sellises ruumikitsikuses ei saa lapsed piisavalt liikuda, on suurem vigastuste saamise oht ning pidevalt ninapidi koos olevad lapsed väsitavad nii üksteist kui õpetajaid.

Toaõhu osas on asi samuti selge – mida rohkem lapsi on õhu ruumalaühiku kohta (nagu eespool öeldud, arvestatakse ka ruumide kõrgusega ning sellega, kas ruume on võimalik päeva jooksul korralikult õhutada, st kas magamis- ja rühmaruumid on eraldi või koos), seda suurem on toaõhu CO² sisaldus ning seda suurem on kõikvõimalike haigustekitajate ja allergeenide kontsentratsioon. CO² sisaldust kasutataksegi siseõhu puhtuse (kvaliteedi) indikaatorina. Kõrgenenud süsinikdioksiidi sisaldus õhus tekitab lastel väsimust ja loidust, kuid otseselt ohtlik ei ole. Samas viitab kõrge CO² sisaldus sellele, et ruumides on ilmselt kõrge ka muude ebasoovitavate lisandite tase, olgu neiks siis tolm või viirused ja bakterid ning seeneeosed.

Lasteaedade arengukavasid lugedes hakkas meile silma üks lasteaed, kus lapse kohta tulevat põrandapinda on vaid 2,6m² ning arengukavas on eraldi välja toodud mure lasteaia madala külastatavuse pärast – lapsed on väga sageli haiged. Selle põhjusena on arengukavas välja pakutud ruumikitsikust. Tihedalt koos samas ruumis viibivatelt lastelt (ja ka täiskasvanutelt) kanduvad haigustekitajad loomulikult paremini üle nii kehaliste kontaktide kui toaõhu kaudu. Samas aitaks seda probleemi vähendada lapsevanemate vastutustundlik käitumine, kui nad ei tooks nohuseid ja köhivaid lapsi lasteaeda. Seda pani lapsevanematele südamele ka Terviseameti peadirektori asetäitja Jelena Tomasova. Ning hallitusseente leviku takistamiseks peaks piisama ka korralikust õhutamisest avatud akende abil.

Hallituse kohta oli küsimus ka lapsevanematelt. Ühe lasteaia keldriruumi seinal laiutavat hallitus. Selle kohta öeldi Terviseametist, et viimastel aastatel ei ole Tallinna lasteaedades hallitusega probleeme olnud. Kui inspektor oma käigul seda rühmaruumides märkab, siis teeb ta vastava ettekirjutuse. Keldris hallituse esinemine iseenesest ei ole probleem. Konkreetse lasteaia puhul oli küsimus aga selles, et keldris paikneb laste garderoob, kus nad riideid vahetavad ja hoiavad. Omalt poolt julgeme soovitada, et kui lapsevanemad ise märkavad oma lapse lasteaeda külastades aknatihenditel, seintel, toanurkades, pesemisruumides hallitust, siis tuleks sellest Terviseametit teavitada, sest inspektorid kindlasti ei jõua kõikjale ning ka õpetajate silm ei pruugi seda märgata (arvestades nende töökoormust). Kahjuks on meieni jõudnud signaale, et lapsevanemad ja lasteaiad pelgavad teinekord Terviseametit teavitada lasteaia sulgemise hirmus, kuna probleemide koheseks lahendamiseks puudub raha.

Järgmine küsimus konkreetse lasteaia mure kohta – äravoolutorudest tuleb ebameeldivat lõhna, lihtsamalt öeldes – haisu. Kas see võib olla midagi tervisele ohtlikku? Laua ümber olevad spetsialistid arvasid, et tegemist võib olla lihtsalt teatavate rauaühenditega. Raua kõrgenenud sisaldus joogivees on Eestis ja Tallinnas üsna tavaline, teinekord on selle põhjuseks vanad torustikud, teinekord (kui kasutatakse põhjavett) looduslik omapära. Joogivee kvaliteet vastab kõikides lasteaedades joogiveele kehtestatud normidele. Raua kõrgem sisaldus joogivees ei ole tervisele ohtlik, kuid annab veele omapärase, veidi mädamuna meenutava lõhna. Eriti tugevalt väljendub see siis, kui vesi kusagil seisab, kas torudes või ka näiteks boileris. Vee rauasisalduse vähendamiseks on võimalik paigaldada torudele aktiivsöel põhinevad veefiltrid, see lahendus ei ole ka väga kallis. Kõrgem rauasisaldus annab veele pruunika värvuse ja värvib pruuniks ka veesette (katlakivi), mistõttu kõrgerauasisaldusega vesi teeb üsna ruttu koledaks WC-potid ja kraanikausid.

WC-de kohta oligi järgmine küsimus – meile saadetud piltidelt oli näha üsna koledaid WC-sid ja pesuruume. Terviseameti sõnul ei ole nad pidanud Tallinna lasteaedadele ses osas ettekirjutusi tegema, küll teavad nad, et osadel lasteaedadel puuduvad WC-des uksed. Lasteaedade arengukavadest (2008–2010) võib lugeda lisaks, et mõnes lasteaias on olnud probleemiks eakohaste pottide olemasolu (pisikestele pisemad, suurematele suuremad), ning vähemalt ühes lasteaias puudus personalil eraldi WC. Mis puudutab pesuruumide põranda- ja seinakattematerjale, siis nende kohta on olemas omad nõuded
(põrandamaterjal peab olema libisemiskindel, seinakattematerjal kergesti puhastatav), ja kui inspektor selles osas puudusi täheldab, teeb ta ka vastava ettekirjutuse. Lagunenud ja väljakukkunud kahhelkivid, mille servad on teatavasti väga teravad ja mille kohta on meil Raha lastele algatuse veebilehel ka paar fotot (vt http://rahalastele.ee/galerii/), on kindlasti ohtlikud ja selliseid puudusi märgates teeb inspektor omalt poolt märkuse. Jällegi, südamele pannes lapsevanematele –kui te märkate lasteaias midagi samalaadset, juhtige hoolekogu, õpetajate ja direktori tähelepanu sellele ning informeerige Haridusametit, koostöös on kergem asja parandada.

Otseselt ruumikitsikuse ja laste arvuga rühmades seonduvad küsimused voodite, madratsite ja voodipesu kohta. Meiega jagas oma kogemusi üks lapsevanem, kelle sõnul tema lapse lasteaias on madratsid paarkümmend aastat vanad, üsna lagunenud väljanägemisega ja vajaksid väljavahetamist.  Kuna lasteaial raha napib, siis tehti lasteaia poolt ettepanek kokku kutsuda nõelumistalgud ja vanad madratsid ära parandada. Terviseameti spetsialistid ei suutnud uskuda, et madratsid üldse nii kaua võiksid vastu pidada. Madratsite osas ei ole muud nõuet kui see, et need peavad olema terved ja puhtad. Kui rühma on registreeritud rohkem lapsi kui norm ette näeb ja osad lapsed magavad kordamööda samas voodis, siis peab olema tagatud igale lapsele puhas voodipesu (seda tuleb vahetada järgmise lapse jaoks). Seaduses mingit nõuet voodipesu väljavahetamise tiheduse osas ei ole, seda tuleb jälgida iga lasteaia personali poolt, et pesu oleks puhas ja terve. Päris eraldi oma voodit või oma madratsit igale lapsele nõutud ei ole. Siia tahaks lisada, et ka meediast on läbi käinud lugu, kus abilinnapea Yana Toom ise räägib, kuidas ta kutsuti lasteaeda, kus voodipesu oli must ja kulunud ning kus seda paluti pesta lapsevanematel. Lasteaedade arengukavadeski on mitmetel lasteaedadel märgitud olulise vajadusena raha leidmine uue voodipesu soetamiseks.

Siseruumides kasutatavate viimistlusmaterjalide, mänguasjade ja puhastusvahendite osas on vanemad samuti huvi tundnud. Eraldi nõudeid lasteaedadele ses osas kehtestatud ei ole. Kehtivad Terviseameti poolt kehtestatud üldised nõuded, mille järgimist rangelt kontrollitakse. Need siseviimistlusvahendid, mänguasjad ja puhastusvahendid, mis on lubatud turule, on saanud vastava kooskõlastuse ja kõiki neid tohib kasutada. Igasugused kemikaalid peavad muidugi olema lastele kättesaamatus kohas. Siinkohal tuli jutuks Haljala lasteaed. Haljala lasteaia rühmaruumide remondiks kasutati materjale, millest lendus aromaatseid ühendeid ning sellest tingituna tekkis ruumidesse spetsiifiline lõhn. Sellele juhtisid tähelepanu ka lapsevanemad. Terviseamet teostas kohapeal vajalikud mõõtmised ning leiti, et tervisele ohtlikku lisandainete taset ruumides ei ole. Siiski vahetati probleeme tekitanud materjalid välja. Haljala lasteaia tõi Terviseameti töötaja Niina Sossulina välja positiivse näitena selle kohta, kuidas on võimalik piisava tahtmise juures ka väga hullus olukorras olev lasteaed kõikide nõuetega kooskõlla viia. Haljala vald taotles toetusraha lasteaia renoveerimiseks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt ning lasteaias teostati kapitaalremont, sisuliselt põrandatest lagedeni, remonditi ka ujula.

Seoses puhastusvahenditega tekkis küsimus lasteaedade puhtuse hoidmise kohta üldiselt – kunagi kehtis nõue, mille kohaselt lasteaias tuli vähemalt kaks korda aastas läbi viia suurpuhastus. Seda nõuet enam ei ole, puhtust peab jälgima pidevalt.

Liikudes lasteaias seestpoolt väljapoole, jõudsime hoovi ja mänguväljakule. Lapsevanematele on teinud muret müra ja tolm. Kesklinnas paiknevad mitmed lasteaiad suurte sõiduteede ääres, kuid sinna pole ilmselt midagi parata. Lapsevanemad ise on nende lasteaedadega rahul, kuna see võimaldab lapsi viia kodulähedasse-töökohalähedasse lasteaeda. Müratõkete ehitamine sellistesse piirkondadesse ei tule kõne alla, kuid ses osas on ehk rahustav see, et võrreldes Euroopa suuremate linnadega on Tallinnas siiski müratase madal ja ka välisõhu kvaliteet hea, ometi on ka nende linnade südames lasteaiad. Tallinna linnas on Terviseameti spetsialistide sõnul valminud mürakaart, millel on ära toodud erineva müratasemega piirkonnad. Selle kaardil põhinevalt on koostatud vastav tegevuskava. Tegevuskavas on ära märgitud mõned ebasoodsates piirkondades paiknevad lasteaiad, mis võib-olla vajavad uut asukohta.

Õueala suuruse kohta mingit kindlat nõuet hetkel ei ole. Küll tuleb liiva liivakastides vähemalt korra aastas vahetada ning selle nõude järgimist saab kontrollida lasteaia raamatupidamisest.

Koosolek lõppes tõdemusega, et Terviseamet ei ole Tallinna linna kuidagi eriliselt kohelnud ega taga kiusanud, samuti ei ole neil etteheiteid Haridusametile ja lasteaedadele koostöövalmiduse osas. 2010. aastal tekkinud tüli põhjuseks oli soov muuta probleem poliitiliseks. Terviseamet kontrollib lasteaedu üle Eesti ning tegi ka 2010. aastal ettekirjutusi erinevatele lasteaedadele üle Eesti. Mingil juhul ei ole vaja ettekirjutuse saanud lasteaedu kinni panna, vaid on vaja koostöös Terviseametiga koostada pikaajaline plaan lasteaedade nõuetega kooskõlla viimiseks. Seda teed läks Tartu, ning Niina Sossulina kiitis Tartu linnavalitsust koostöö eest. Tallinn aga valis toona vastandumise tee.

Tartu linnavalitsuse haridusosakonna peaspetsialisti Meeri Tampere vastus küsimusele, kuidas Tartu linnavalitsus toimis 2010. aastal (ehk mille eest Terviseameti töötajad Tartu linnavalitsust siis ikkagi kiitsid):

Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukavas aastateks 2008-2013 on kirjas pikaajalised tegevused, millest oleme lähtunud. Uute lasteaedade ja rühmaruumide kavandamisel ja avamisel kaasame Terviseameti Lõuna talituse spetsialiste ning arvestame kehtivate tervisekaitsenõuetega.

Tartu linnavalitsuse haridusosakonna poolt viidi läbi 2008.aasta kevadel Tartu linna munitsipaallasteaedade lapsevanemate küsitlus. Küsitluse eesmärgiks oli saada ülevaade vanemate lapsehoiuga seotud soovidest ja hoiakutest ning rahulolust Tartu linna koolieelsete lasteasutustega.

2010. aasta kevadel kaardistasime Terviseameti Lõuna talituse juhtivinspektor Jelena Laariniga Tartu linna munitsipaallasteaedades olevate rühmaruumide (mängu- ja magamisruumid või ühine mängu- ning magamisruum) pindalad lapse kohta ja    laste arvud rühmades. Tartu linna lasteaiad on ehitatud erinevatel aastatel ja erinevate tüüpprojektide järgi ning kehtiva määruse sõnastuse muutmisega oli vajalik olukorra kaardistamine.

Koostasime tabeli ja tõime välja need lasteaiad, kus oli kõige suurem põrandapindala defitsiit ühe lapse kohta ja kus oleks vaja esmajärekorras üle vaadata laste arvud rühmades.

Põrandapindalad ühe lapse kohta rühmaruumides (mänguruum ja magamistuba või ühine mängu- ja magamisruum) kehtestati Sotsiaalministri 25. oktoobri 1999.a määrusega nr 64 (Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse, tervise edendamise ja päevakava koostamise   nõuded). Nimetatud õigusakt muudeti osaliselt Sotsiaalministri 21.mai 2010. a määrusega nr 40 ja vastavalt nimetatud määrusele ei rakendatud enam põrandapindala nõudmisi lasteasutustele, kellel oli kehtiv koolitusluba seisuga 1.01.2010. a.

Tartu linna munitsipaallasteaaedadele ei ole 2010. aastal tehtud ettekirjutusi pindala osas.

MTÜ Kodaniku Hääl tuletab meelde, et koolieelsete lasteasutuste ülalpidamine ja elanike lastele neis koha tagamine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Küsimus pole pelgalt lastehoiuteenuses, vaid ka lastele korraliku alushariduse võimaldamises, mis tagab lastele tulevikus parema hakkamasaamise koolis. Statistikaameti andmetel on lasteaias käivate laste osakaal 3 kuni 6-aastaste laste hulgas aastatel 2000–2010 tõusnud 79%-lt ligi 90-ni.